Ukraina

Sõidame just Sambiri linnast läbi ning varsti on saamas meie üpriski lühike Ukraina trip ühele poole. Tegelikult on see liiga optimistlikult öeldud, sest meil on veel vähemalt 1500 km koduni sõita. Tankisime viimased liitrid odavat diislit 12 EEK/l ning sõites edasi välguvad vastutulevate Žigulide autod meile miilitsa märguandeks. Ukrainas jõustus täna uus seadus, mille alusel võib nüüd miilits krõbedamalt trahvida ja isegi selle eest kui ilma turvavööta sõidetakse. Turvavöö kinnitamisest siin eriti ei hoolita ning kui me maal käisime ja kõik see kohalik rahvas meile autosse istus, siis olid nad üpriski kohkunud, kui ma palusin kõigil turvavööd kinnitada.

Oleme endiselt teel Poola-Ukraina piiri suunas ning sõidame ühe eriti suure punase bussi taga, mis on pungil täis arvatavasti õpilasi. Buss on juba omamoodi vaatamisväärsus – kogu tagumine sein on gaasiballoone täis pakitud, me katsume sellest liikurist kiiresti mööda sõita ning järgmiseks takistuseks on hobuserakend ning kärutäis inimesi. Hobuseid näeb siin liikluses tegelikult üsna tihti, eriti just maal. No ja lehmi ning muid koduloomi tundub esmapilgul üpris rohkel olevat. Maal vanaema juures oli ka ikka aastaid tagasi lehmi, sigu, küülikuid ja kanu, kuid praegu on jäänud veel ainult üks lehm, sest ega vanadel inimestel pole enam jõudu suurt talupidamist üleval pidada.

……. Ja jälle peame mööduma hobuserakendist. Ohh, üldse on see teekond autoga olnud stressirohke, sest liiklus, ilmastikuolud ning pimedas sõitmine on osutunud väsitavamaks, kui esialgu arvasime…..

Muld on siin eriti must ja viljakas. Arhitektuur on heitlik. Sõitsime just helepunasest telliskivimajast mööda millel oli erkroheline plekkkatus. Tunda on tegelikult, et lääne-ukrainlased käivad tihti Poolas. Siiski on siin palju pooleliolevat ning teed on kohutavas seisukorras. Kirikuid on siin palju ning nende juurdeehitamine on kasvavaks trendiks ning enamasti eeskujulikus korras ning ükski ei lagune ega tundu mahajäetuna.

Piiriületus

Venna oli seekord kaardilugejaks. Olgu tänatud Euroopa Liit, et me ei pea enam Ukrainasse sõites Läti ja Leedu piiripunktides aega kulutama. Aga nagu ikka, et ühes kohas hoiad aega kokku, teises jällegi kulub selle võrra rohkem. Olime edukalt juba pea-aegu terve Poola läbinud ning olid jäänud veel närused 200 km Boreslavini (kus mu tädi Olja elab) ning ema veel mõtles, et ehk õhtusöögiks jõuame kohale. Nii loomulikult ei läinud. Poola-Ukraina piiril oli nii pikk järjekord, et kurvi tagant polnud piiripunkti ennast nähagi. Meenutas natuke Koidula piiripunkti, kus rekkajärjekorrad on juba ammusest ajast iseenesestmõistetavaks muutunud. Järjekord oli kaherealine ning meie valisime vasakpoolse. Mõned minutid jõudsime autos oodata kui tuli kohalik maffia ning pakkus 50€ eest ilma järjekorrata piiriületust. Kuna me olime kõik väsinud ning järjekord oli pikk otsustasime maksmise kasuks. Ahh, tegelikult mõjutas meid ka varasem kogemus, kus mõned aastad tagasi ka 50š eest saime takistusteta pikast järjekorrast mööda ning ka piiripunktis endas meid eriti ei kontrollitud, kõik läks nagu õlitatult ning aega ka eriti ei kulunud.

Kõigepealt pidime tulesid põlema panemata sõitma vastassuunavööndis umbes 50 m ning seejärel suruma end paremasse ritta autode vahele, kus meile oli väike ava jäetud. Seejärel pidime ootama, kuni vasak rida hakkab liikuma. Nipp seisnes selles, et paremas reas autod liikusid väga aeglaselt edasi, sest nad olid mingi kaubaga, mida pidi deklareerima. Kui vasakpoolne autode rida liikuma hakkas, pidime kähku meile jäetud vahesse trügima. Samal ajal kui vasakpoolne kolonn edasi liikus hakkas vilkuritega piirivalve auto kolonnile vastu sõitma, et vaheletrügimised ning maffia loodud skeemid ei töötaks. Niisiis ei saanud me vasakusse ritta ning jäime ootama. Järjekorrast me välja kuidagi ei saanud, sest ruumi polnud. Meie maffia vennad olid juba ammu kadunud ka, õnneks raha polnud me veel ka ära maksnud. See katse läks meile maksma kaks tundi mõttetut ootamist. Et parempoolsest reast välja pääseda saime jutule mingi poolakaga, kes lubas meid vasakpoolsesse ritta lasta. See oli ainuke võimalus sealt ära pääseda, sest kui hakkasime rida vahetama (piirivalva mõistes vahale trügima), siis olid vilkurid kohe kohal ning käskisid meid sõbralikul toonil järjekorra lõppu minna. Kokku võttis meil piiriületus umbes viis tundi aega ning jõudsime lõpuks tädi Olja juurde kell kolm hommikul. Nii palju siis meie õhtusöögist, mis meil loomulikult söömata ei jäänud, sest sekundiga kaeti laud igasugu maitsvate palakestega.

Tagasiteel läks meil piiriületuseks kuus tundi. Maffiat ei olnud ning ka järjekorda mitte. Autosid lihtsalt lasti nii aeglaselt läbi.

Liiklus

Kõik on üldiselt segane. Autod sõidavad põhimõtte järgi, et kellel on uhkem, sellel on peatee. Sõidame just ühest asustatud piirkonnast läbi, kus kiirusepiirang on 40 km/h. Meie sõidame 50-ga ning vahetult enne künnist sõidab meist mööda mingi teine auto ning ise täie hooga üle künnise. Takka on tal veel tagaklaasil invaliidi kleeps. Mõne aja pärast korduvad künnised iga 100 m järel ning juhile on nad nähtavaks tehtud künnise peale tehtud kollaste triipudega, mis olid juba pea-aegu ära kulunud. Väiksemates linnades oli liiklus mitte liiga pingeline tegelikult, sest autosid pole veel liiga palju. Samas kui peaks näiteks Boreslavis lähiajal autoomanikke juurde tekkima, siis muutuks kogu liiklus palju närvilisemaks, sest tänavad on kitsad ning parklaid pole eriti kuskile ettenähtud. Kiirust pole aga eriti palju võimalik ületada, sest kogu aeg peab teeedel auke ümber sõitma ning mägedes on nii kurviline, et ega eriti kiiresti seal ei sõidakski.

Krediitkaardiga maksmine

Enne sõitu olime küsimuse ees, et palju ja millist raha kaasa võtta. Lõpuks võtsime 500 eurot ning ülejäänud raha panime mulle arvele. Raha meil kulus esimest korda Leedu piiri ääres, kus me otsustasime tankida. Loomulikult saime kaardiga maksta. Poola jõudes otsustasime ööbida juba meile varasemast ajast tuttavas hotellis. Ööbimise eest kaardiga maksta ei saanud, kuid õnneks aktsepteerisid nad ka eurosid. Meil läks nelja inimese peale kokku 55€. Ukrainas polnud mingit probleemi pangaautomaadist raha väljavõtmiseks, kuid kaardige maksta eriti kuskil ei saanud. Suuremas toidupoes leidsime makseterminali. Minu üllatuseks ei saanud ka igas tanklas kaardiga maksta. Neil olid küll krediitkaartide kleepsud uksel, kuid millegipärast makse läbi ei läinud ning meile seletati, et peame oma krediitkaardi ukraina pangas registreerima, kuid see olevat pikem toiming. Tule taevas appi! Okei, teises tanklas õnnestus mul siiski kaardiga maksta, kui siis jälle hakkas jama pihta ning jõudsime järeldusele, et Ukrainas on endiselt mugavam ja kiirem arveldada sularahas!

Autopesu

Üks hommik tulime isaga teistest varem üles, et Boreslavist Truskavetsi sõita, et seal tankida ning võimalusel auto ära pesta. Kuna Truskavetsis turismilinnake, siis räägivad kohalikud, et seal peaks kütus kvaliteetsem olema. Nojah, võib-olla oli ka, aga teeolud ning liiklus oli seal märgatavalt paremini korraldanud. Leidsime varsti ka autopesula. Auto aeti läikima 50 krooni eest!

Ralli

Vanema ja vanaisa elavad meil Boreslavist 30 km kaugusel mägedes. Mägedesse pääsemiseks oli ainult üks tee ning just sellel nädalavahetusel oli tee läbimine piiratud, sest toimusid kahepäevased autoralli võistlused. Iseenesest lahe üritus ning teed on seal mägedes piisavalt kurvilised ning rallisõiduks ägedad. Jama oli ainult selles, et me ei pääsenud kuni õhtuni mägedesse ning ka järgmisel päeval oli läbisõit raskendatud. Ainuke probleem seisnes selles, et me olimegi tulnud Ukrainasse ainult paariks päevaks ning tingimata pidime vanaisa 80 juubelile jõudma. Ukraina moodi läbirääkimiste tulemusel saime lõpuks ikkagi ralliraja erandkorras läbitud. Tädi Olja pani oma temperamendi maksma ning käis ürituse korraldajatel nii kaua närvidele, kuni nad meid lõpuks läbi lubasid. Ralli oli äge, kogu külarahvas oli teeääres vaatamas kuidas me oma KIA mahtuniversaaliga eriti aeglaselt võrreldes ralliautodega sama trassi sõitsime;)!

Ukraina keel

Kui vene keelt osata, siis pole eriti keeruline ukraina keelest aru saada. Samas ukraina kirjakeel on keerulisem, kuid inimesed enamasti räägivad erinevates piirkondades oma dialekti ning rääkides meiega vene-ukraina segukeelt. Vanaisa ikka meenutas, kuidas ma väiksena pärast suvevaheaega Ukrainas juba päris ladusalt ukraina keelt rääkisin. Kahju, et enam ei oska nii, aru saan ikka hästi.

Ukraina inimesed ja temperament

Külalislahked. Elu üle ei kurdeta ja külalisele pakutakse alati kõige paremat. Süüa ja juua saab hästi, kohati liiga palju, et ei oska enam viisakalt ära öelda. Ja ega söömisest keeldumisest tihtipeale ei piisagi. Mulle tundub, et venelastega võrreldes on ukrainlased temperamentsemad. Räägivad kõvemal toonil ning on üldiselt lärmakad. Heh, ilmselt nad minu väidetega alati nõus ei oleks;).